Tervist kõigile! – kirjake minu poolt ka

Suur tänu Ainile sümpaatse kirjutise eest.Ta on tabanud asja tuuma, mis ei ole kuigi palju minu isikuga seotud.Meie tegevusest. Esimese kinnise eraürituse korraldasime 2006. aasta jaanuaris. Pärast järgmist, 20. aprillil toimunud üritust kutsuti mind Kaposse. Miks just mind, ei tea, korraldajaid oli mitu. Kuid nii on ka jätkunud – ülekuulatud inimesi on u. 60, ainus kahtlustatav (süüdistust pole esitatud!) olen aga mina. Kapo töötaja Janek Järva näitas mulle 2006. a. juunis viimase ürituse fotot, mis oli võetud mu arvutist neti teel. Ta kinnitas, et pildil olevad inimesed ei kujuta endast Eesti riigile mingit ohtu. Ta põhiline mure oli see, et Eesti vaenlased – viidates itta – ei saaks sellist tegevust oma propagandas kasutada. Järgmine üritus toimus meil 9. novembril, jälle kinnise eraüritusena, millest avalikkuse ette midagi ei lekkinud. Kuid siis toimus pööre. Nimelt siis hakkasid asja avalikustama ministrid. Esimese sammu tegi 18. detsembril 2006. aastal endine kommunist Lang:http://www.postimees.ee/051206/esileht/ ... 232461.phpPeagi järgnes endise kommunisti Savisaare kolumn, milles ta kaitses oma ettepanekut anda eriliste teenete eest kodakondsus Filatovile (ms mehele, keda Kapo pidas Eesti vastaseks, kui mu mälu ei peta). Seda ta kaitses nagu laps – mispärast ei võiks kodakondsust esitada, vaadake, kellele fašistile andis kodakondsuse Laar!http://www.postimees.ee/181206/esileht/ ... 234826.phpNii oligi asi avalikustatud. Meie seaduslikud üritused jätkusid endise kava järgi. „Keegi“ oli aga alustanud tegevust ja pannud prokuratuuri ja Kapo tööle. 17. jaanuaril 2007. aastal alustati minu suhtes kriminaalasi, millest sain teada alles 13. juunil, mil neli Kapo töötajat mind varahommikul üles ajasid ja tungisid mulle püstolitega ja kuulivestides koju, mille järgnes 7 tundi läbiotsimist ja 6 tundi ülekuulamist. Veebruaris 2007 määras siseminister Laanet (ma ei tea, kas ta on entine kommunist) kümneaastase sissesõidukeelu kolmele soomlasest estofiilile, härrasmeestele, kes olid osalenud eelmisel aastal Hitleri sünnipäevaüritusel Tallinnas (NB! Kümneaastase keelu – našistidele, kes kahtlemata on Eesti vastased, määrati veidi hiljem viieaastased keelud) Seadus ei näe seda, et sissesõidukeelust teatatakse isikule, kelle suhtes sellist kohaldatakse. Nii saigi hr Vertanen keelust teada 29. märtsil, kui ta oma abikaasaga Tallinna saabus ja piirilt tagasi saadeti. Laanet oli põhjendanud keeldu väitega, nagu oleks nendel härradel (õigusbüroo töötaja, ettevõtja, kellel on Tallinnas korter, ajalootudeng ja ühe eesti korporatsiooni liige) Soomes seoseid rassistlike ja ekstremistlike organisatsioonidega ja nagu oleksid nad Eesti korraldanud paremäärmuslaste kokkutulekuid. See oli teadlik vale, nagu seda hiljem kinnitas ka Soome Supo (Kapo sealne vaste). Seetõttu pöördusime uue siseministri, minu teada samuti entise kommunisti Jüri Pihli, poole taotledes valedega põhjendatud sissesõidukeelu tühistamist. Ministeerium vastas kuu aja pärast, et ta vajab vastamiseks veel lisaaega kuni 20. maini. Kuna selleks ajaks ei olnud saabunud mingit vastust, ei uskunud mu ülemus õigusbüroos, et ministeerium üldse vastab, ja andis mulle ülesandeks asi avalikustada. Seetõttu ilmus Postimehes 22. mail möödunud aastal artikkel „stiilipeo“ kohta.http://www.postimees.ee/220507/esileht/ ... 262006.phpSissesõidukeelud lõppesid (NB! Neid ei tühistatud!) 1. juunil. 12. juunil järgnes puistamine – üheksa isiku kodudes läbiotsimine ja isikute ülekuulamine. Mind oli Kapo jälginud juba vähemalt aasta aega, telefonikõnesid oli kuulatud pealt, meilivahetust jälgitud ja kindlasti oli üritustel viibinud kohal ka Kapo silmad ja kõrvad. Kapo teadis suurepäraselt, et ühtegi seadust ei oldud rikutud. Sellele vaatamata meie õiguskaitseorganid ei pidanud liiaks esitada fabritseeritud kahtlustust Eesti Vabariigi iseseisvuse ja suveräänsuse vastase ühenduse loomises ja sellele ühendusele poolsõjaväelise tiiva moodustamise katses – maksimumkaristus 6 aastat vangistust. Järgnenud „menetlustoimingute“ läbi viimisel on eiratud jõhkralt mitmeid seadusi. Ülekuulatavatele on nende õigused selgitatud (kui üldse on) pärast ülekuulamist, mitte enne, on esitatud suunavaid küsimusi, on esitatud küsimusi minu kõlbluse kohta (mida ei tohi küsida, kui kahtlustus seda ei puuduta), on ähvardatud ülekuulatavaid ja minu sõpru, kellega Kapo töötajad on „ajanud juttu“. Tüüpilised ähvardused puudutavad noorte inimeste puhul vihjeid sellele, et kui sa nii-ja-nii ei käitu (tavaline nõue: „ära enam temaga suhtle!“), võivad su vanemad töökohast ilma jääda, sul võivad tekkida ülikooli lõpetamisel takistused jne, kuid ka surmaga on Kapo töötajad inimesi ähvardanud, kaasaarvad muidugi mind. Paljudest rikkumistest olen juba kirjutanud oma avalikes kirjades Kapo peadirektorile Aldis Alusele ja saanud sisutühjasid „vastuseid“. Ühtlasi pole asi huvitanud ka õiguskantslerit, Riigiprokuratuuri, Kapo-komisjoni, rääkimata sellest, et riigis toimuv represseerimine huvitaks poliitikuid või õigusteadlasi. Kapo ilmne eesmärk hetkel on purustada mu sotsiaalsed suhted. Töökohast jäin juba ilma ja see oli Kapo eesmärk algusest peale. Nüüd on kriminaalasja algatamisest kulunud 13 kuud. Süüdistust esitatud pole. See kõik on läinud mulle väga kalliks maksma – kuid palju ta on maksnud riigile?!Ma ei loobu kasutamast Põhiseaduses tagatud õigusi, samuti ei hakka seadusi rikkuma.On selge, et Kapo eesmärk on mind ruineerida ja selle eesmärgi ta ka saavutab. Parimal juhul piirdub repressioon sellega, et olen sunnitud riigist lahkuma. Siia jääb minult mõne kuu vanune laps. See kõik on minu isiklik tragöödia, kuid nagu alguses viitasin, see ei ole asja tuum ja sellel ei ole laiemat tähtsust.Mis on tähtis, on see, et minu lahkudes jäävad kõik teised kodanikud elama riigis, milles sellised „menetlused“ seadusi mitte-rikkunud kodanike suhtes on võimalikud. Need on võimalikud ja neid kasutatakse inimeste suhtes, kelle veendumused repressiooni tellijale lihtsalt ei meeldi. Ja võib-olla ükskõik kelle vastu, kes sellele samale isikule või ringkonnale ei meeldi. Kapo on selles töövahend. Ta on täiesti kontrollimatu ja ta ei hooli seadustest. Kui nüüd keegi väidab, et asja lahendab lõpuks kohus, siis tahan rääkida vestlusest oma endise õppejõuga TÜ õigusteaduskonnast. Küsisin ta käest, kas Eesti kohtusüsteem on ikka sõltumatu. Ta vastas, et juhul kui Kapol ei ole midagi, millega kohtunikku pinnida, siis võib õiglasele kohtupidamisele loota. Kõik minust suuremate kogemustega juristid, kelle käest olen asja küsinud, kinnitavad, et Eestis võidaks esimeses kohtuastmes mõista inimene süüdi anonüümsete tunnistajate ütluste alusel ja ka täiesti ilma tõenditeta. Eespool kirjutasin Kapo kasutatavates ähvardustest – on selge, et inimesed võidakse sundida tunnistajateks ja andma ükskõik milliseid tunnistusi. Kus me elame? Kus on õigusriik? „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?“Nagu öeldud, mina ei ole siin oluline. Te ei peagi minu veendumusi jagama. Oluline on see, millises ühiskonnas te elada tahate.

Lugupidamisega,Risto Teinonen